1. Sissejuhatus

Tallinna Linnahalli arhitektuuri ja tehnilist seisundit on viimastel aastatel  korduvalt uuritud ja avaldatud ekspertarvamusi. Arhitektuuriajaloolane Piret Lindpere koostas 2002.a. septembris ekspertarvamuse, milles leidis, et Tallinna Linnahalli kui arhitektuurimälestise tunnused on säilinud.

Tallinna Tehnikaülikooli professor Karl Õiger koostas 2002.a. detsembris Tallinna Linnahalli tehnilise seisundi uuringu. Arhitekt Ignar Fjuk koostas 2003.a. kevadel Tallinna Linnahalli rekonstrueerimise eritingimused, mis olid aluseks kutsutud arhitektuurikonkursi korraldamiseks. Kõige põhjalikum töö, “Tallinna Linnahalli muinsuskaitse eritingimused” koostati 2004.a. suvel Piret Lindpere ja arhitekt Veljo Kaasiku koostöös. Kahjuks jäid nimetatud töös muinsuskaitse nõukogu alalise arhitektuurimälestiste ekspertnõukogu märkused ja täiendused sisse viimata ning seega eritingimused kooskõlastamata.

Käesoleva töö teostamisel on kasutatud varasemaid ekspertarvamusi ja -uuringuid ning toetutud osaliselt Docomomo Eesti rahvuskomitee seisukohtadele. Eritingimuste koostamisel on kasutatud ka eelpoolnimetatud muinsuskaitse eritingimusi (Piret Lindpere ja Veljo Kaasik, 2004), mida on täiendatud vastavalt tänaseks kujunenud olukorrale. Tallinna linn soovib Tallinna Linnahalli säilitada ja kujundada atraktiivseks kontserdipaigaks ning polüfunktsionaalseks keskuseks.

2. ÜLDANDMED

Objekt: Tallinna Linnahall
Aadress: Mere pst. 20, Tallinn
Krunt: 42 818 m²
Ehitusalune pind: 39 422 m²
Kasulik pind: 37 221 m²
Kubatuur: 247 320 m³
Korruste arv: 4
Kohti vaatesaalis: 4800
Projekt: RPI „Eesti Tööstusprojekt“, 1975-1980
Arhitektid: Raine Karp, Riina Altmäe
Sisekujundus: Ülo Sirp, Mariann Hakk
Valmis: 1980-81

Tunnustusi:

1983 Grand Prix Rahvusvahelise Arhitektide Liidu biennaalil „Interarch“
1984 NSVL Riiklik Preemia

Eristaatus: Tallinna Linnahall on tunnistatud arhitektuurimälestiseks kultuuriministri määrusega 18. augustist 1997. a., nr. 55 (KUMm RTL 1997, 165/166, 935 Muinsuskaitseseaduse (RT I 1994, 24, 391; 1996, 49, 953; 86, 1538) paragrahvi 3 lõike 4, paragrahvi 12 lõike 1 ja paragrahvi 46 lõike 2 alusel ning vastavalt Vabariigi Valitsuse 28. juuli 1994. a. määrusega nr. 272 kinnitatud “Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise korra” (RT I 1994, 57, 966; 1996, 41, 798) punktidele  3 ja 5) alusel

3. LÜHIKE AJALOOLINE ÜLEVAADE

Tallinna Linnahall (algse nimetusega V.I. Lenini nim. Tallinna Kultuuri- ja Spordipalee) on 1980. aasta Moskva olümpiamängudeks ehitatud hoonekompleks. Kompleksi linnaehituslik idee tugines 1975. aastal koostatud Tallinna keskosa detailplaneerimise projektile (koostati just seoses otsusega viia 1980. a. olümpiaregatt läbi Tallinnas), kus nähti ette Mere puiestee äärsete vanade tööstushoonete lammutamine ning “Viru” hotelli esifassaadi laiune sirge jalakäijate bulvar mere suunas. Puiestee lõpetuseks, mis toonitaks linnatsentrumi ja mere vahelist ruumilist seost, oligi Linnahall. Ette nähti ka kõrvalasuvate tööstushoonete lammutamine. Linnahalli ümbrusse kavatseti luua merepark, millega ehitis moodustaks terviku ning millesse avaneks kogu vanalinna ansambel. Idee oli rajada hoone, mis ei varjaks merelt vanalinna ja ei sulgeks vaadet merele linna poolt. Linnahall oli esimene nõukogudeaegne ehitis, mis rajati püüdest avada tööstus- ja sadamatsooni poolt piiramisrõngas Tallinna kesklinn merele.

Linnahall ja selle ümbrus hõlmab umbes 10-hektarilist maa-ala, mis jaguneb funktsionaalselt kolmeks:

A osa ehk peahoone (koos 4800-kohalise universaalsaaliga);
B osa ehk lõunapoolses osas asuv jäähall ja estakaad;
C osa ehk merepoolne osa koos jahutusbasseiniga.

Linnahall kui megastruktuur on algusest peale omanud sümboli kuju. Hoone arhitektoonika on lihtne ja suurejooneline, väljast raskepärane, detailivaene ja  põhjamaiselt karge.  Hoonet iseloomustab eksklusiivne arhitektoonika – arhitektuurselt kavatiselt koosneb hoone sillast, käiguteedest, terrassidest; esifassaadiks järsu tõusuga hiigeltreppide paar taeva taustal – on tekitanud assotsatsioone kultusehitistega. Paemüüride imitatsioonid ja murunõlvad loovad paralleele Tallinna vanalinna kindlustusehitistega. Lahenduse mõjutajaks oli krunti läbiv sadamaraudtee, mille ületamiseks tarvilik estakaad andis hoonele venitatud pikiteljelisuse, jäähallile asukoha ning rõhutatud treppide kaskaadid jalakäijate viimisega kõrgemale sisenemistasandile.

Hoonest õhkub jõulisust ja pidulikkust, kuid külastajale ka ebamugavust, mida süvendavad pikad tuulised käiguteed estakaadidel, platvormidel ja järsud tõusud hiigeltreppidel (seda eriti talveperioodil). Vaateplatvormidelt ning üle katuse viivatelt ülekäiguteedelt avaneb suurepärane vaade vanalinnale ja merepanoraamile.

3000 vaatajakohaga jäähall rajati juba valminud estakaadi alla 1981.a.

Silmapaistev on Linnahalli sisemine funktsionaalne loogika. Publiku sisenemine hoonesse toimub lavakompleksi tagant. Võrreldes eksterjööri raskepärasusega üllatab interjööris just tavatu, ilma ühegi takistava seinakonstruktsioonita ruum garderoobide, vestibüül-einelaua ning poolringikujulise 4800-kohalise amfiteatriga, mis on üks kaunemaid suurruume eesti arhitektuuris( võiks isegi öelda, et skandinaavia- ja balti piirkonnas).

Universaalne saaliehitis on Linnahalli keskmeks ja arhitektuuriliselt ning esteetiliselt väärtuslikemaks osaks. Kaarja tagaseina ülestõstmisel liitub saal fuajee-einelaua, garderoobi ja esindusike trepistikega, moodustades merele avaneva vaatega selge ja puhta plaanilahendusega hiigelruumi (fuajeepind kokku on 6 000 m²). Antiikse amfiteatri sümbioos kaasaja võimalustega oli projekti üks tugevamaid külgi (lava ja põranda transformatsioon, avatavad portaalid, liigutatavad akustilised ripplaed, valgustussillad jne.). Amfiteatriga liituvad lavatehniliste ruumide poolring, ajakirjanike ja tõlkide ruumid, helistuudiod ja tehnoruumid.

Nõukogude periood on meile jätnud tähiseid, mida enamikel maadel pole. Tolleaegsed rajatised rikastavad nii meie arhitektuuri kui ajalugu ning Tallinna keskaegse vanalinna kõrval pakuvad just need ehitised rahvusvahelises mastaabis järjest suuremat huvi. Linnahall on vaieldamatult 20. sajandi üks tähtteoseid Eesti arhitektuuris.

4. OLEMASOLEVA OLUKORRA KIRJELDUS

Sümboolne modernistlik telg “Viru” hotellist kuni Linnahallini jäi 1970.aastate lõpus teostamata. Postmodernismist lähtuvalt ajalugu austav 1984.a. Tallinna kesklinna detailplaneering säilitas Rotermanni kvartali tööstushooned, side  Linnahalliga markeeriti vaid jalakäiguteega piki Mere puiesteed. 2005.a. Rotermanni kvartali planeering annab aga kesklinnast mere suunas kvartalisisese käigutee, kust pääseb Ahtri tänavale Rotermanni Soolalao juurde. Soolalaost tuleks planeerida võimalikult lihtne ja ohutu pääs Linnahallini.

Et siduda Linnahall paremini oma ümbrusega ning lahendada tekkida võiv konfliktsituatsioon, tuleb koostada linnahalli lähiümbruse, mereäärse ala ja sadamapiirkonna üldplaneering. Kuigi on loobutud Merepargi ideest, on Linnahalli ümbrus ometi senini ainsaks linlaste mereäärseks jalutuskohaks kesklinnas.

Oma seisundi tõttu pole Linnahall suutnud positiivselt täita oma pearolli Tallinna suurürituste korraldamispaigana. Tegemist oli nõukogudeaegse „löökehitusega“, mida iseloomustas lühike ehitusperiood ja kehvad ehitusmaterjalid ja -kvaliteet, samuti on kahekümne viie kasutusaasta jooksul hoone hooldus- ja arendustöödeks tehtud investeeringud minimaalsed, mistõttu renoveerimisvajadus on väga aktuaalne.

Kui hoone põhikandekonstruktsioonide ehituse kvaliteeti loetakse heaks ning nende seis on rahuldav, siis esmajärjekorras vajaks remonti Linnahalli katusemaastik, välistrepid ja barjäärid ning paiguti välisvooder. Elektri- ja küttesüsteemi ning torustike kaasajastamine kuulub iga hoone olemusliku arengu juurde.

Linnahalli mainele pole kasuks tulnud ümbruskonna totaalne heakorrastamatus ja kogu piirkonna arhitektuuriline taandareng. See on tinginud ka vandalismiaktid Linnahalli kallal.

Kapitaalsemad muudatused on toimunud merepoolse (C) osaga seoses tiiburlaevade terminaali (1995.a.) ja heliporti rajamisega 1999.a. Sellega seoses on renoveeritud osa merepoolsetest ruumidest ning osaliselt tiibhoonete katused. I korrusele on rajatud Copterline’i  terminal (ETP Grupp, arh. Peep Urb, 1999): läänetiivas paiknevad ooteruumid, check-in, tax-free pood, baar, WCd, tolli- ja piirivalve tsoon ja administratsioon; idatiivas bürooruumid teenindavale personalile koos köögiga. Seoses kopteri maandumisväljaku rajamisega  on 54 x 42 m terrassiga osaliselt kinni kaetud hoonetiibade vahel paiknev 2000 m² jäähalli kompressorite jahutusvee purskkaevudega bassein. Seega on pääs treppide kaudu mereni läbi lõigatud, jalakäijate läbikäik kinni ehitatud, katuseterrassile viivad trepid merepoolses osas lammutatud ning lähenemise merele sulgeb võrkpiire. Läänetiivale on lisatud kopterini viiv klaaskasti suletud lahtine metalltrepp. Suletud on ka algne merepoolne kohvik.

Uued logistilised märgid (minilennujaam ja tiiburiterminal) – iga paari tunni järel maanduv ja õhku tõusev helikopter, elegantsed tiiburlaevad, lisaks suurepärane üldvaade sadamaalale – annavad kogu kompleksile uue jõulise identiteedi, mis ei ole vastuolus Linnahalli olemusega: “meretrammide“ sadamateenistuse idee sisaldus juba algprojektis.

Linnahalli B-osa – 3000 vaatajakohaga jäähall, mis rajati valminud estakaadi alla         (+ kohmakas sisenemistee ülalt estakaadilt trepiaukude tupikuisse), ei rahuldanud tehnilisi vajadusi juba 1980. aastatel. Tänase seisuga on jäähall amortiseerunud ning toodab kahjumit.

Linnahalli A-osas on probleemiks olnud ebaratsionaalne planeering, kohati väljaehitamata kubatuur; mahukad, kuid  kasutuskõlbmatud keldrikorrused; büroopindadeks ebasobivad akendeta ja maa all asuvad ruumid ja suured ekspluatatsioonikulud.

Välja ehitamata jäi originaalprojektis ettenähtud lavatehnoloogia, mis võimaldas lava kasutamist neljas suuruses ja variandis. Kiiruga ehitatud puitestraad on kasutusel muutmata kujul siiani. Ruumijaotus ei võimalda hoone eri osade autonoomset kasutamist. Puuduvad konverentsikorralduseks vajalikud abi- ja lisaruumid.

Samas on Linnahall siiani ainulaadne objekt, mis võimaldaks tuua Tallinnasse tippkultuuri. Kontserdirajatisena kätkeb Linnahall endas unikaalset ja erakordset tähendust ning potentsiaali.

Viimase aastakümne jooksul on Linnahalli koondunud algsete funktsioonide (kontserdisaal, jäähall, keeglisaal) kõrvale rohkesti kasutajaid. Lisaks eelmainitud tiiburlaevade terminalile ja heliportile tegutseb Linnahallis kümmekond muud asutust (sh. Linnaarhiivi arhiivilaod).  Kõigi nende pindade kasutuselevõtmises selgelt teadvustatud eesmärkide teenistusse annaks Linnahalli arengule olulise potentsiaali.

5. Linnahalli ümbritsev ala ja kaitsevöönd

Lahendada võimalikult turvaliselt jalakäijate pääs kesklinnast Linnahallini.

Näha ette ja soovitada linna ühiskondliku transpordi (trammi- või bussiühendus  linnasüdamega) lähendamist linnahallile.

.Leida paremad võimalused parkimiseks. Praegune parklamaht (450 autole) kruntidel Mere pst. 18 ja Mere pst. 20 b jääb, arvestades keskkonna edasist arengut ja eeldades Linnahalli toimimist suursündmuste kohana, ilmselgelt väikeseks. Logistika seisukohalt peab parkimine toimuma Linnahalli vahetus läheduses, samaaegselt tuleb aga säilitada vaateala hoonekehandile maksimaalses ulatuses. Probleemi lahenduseks tuleb leida võimalusi maa-aluste parklate rajamiseks.

Mõeldav on madalakorruseliste parkimispindade rajamine samade kruntide äärealadel.

Parkimispindade vm. mahtude rajamisel jätta vabaks vaateala Linnahalli keskteljelt hoonele tervikuna.

Säilima peab Linnahalli sümmeetriline kavand ja teljelisuse printsiip.

6. Linnahalli A-osa

Linnahall nõuab oma arhitektuurse olemuse tõttu maksimaalset iseolemist.

Säilima peab linnahalli bastionilaadne üldilme, arhitektuurne kavatis peab jääma põhijoontes muutumatuks (astmeline liigendus, murunõlvad, ehitusmahtude kontinuiteet, kaaristud).

A-korpuse läänepoolses osas tuleb säilitada roheline vöönd ning kaitsevöönd 50 meetrit. Näha ette rannapromenaadi rajamine A-osa lääneküljele Linnahalli linnapoolsest trepistikust kuni mereni.

A-korpusest ida poole (Logi 7, Logi 9) on mõeldav ehitustegevuse arendamine lähtudes Tallinna mereäärse ala üldplaneeringuga ettenähtud kõrguspiirangutest ning kinnitatud projektidest. Planeeritud uusehitised on soovitav funktsionaalselt siduda Linnahalli tegevusega.

Linnahalli lähiümbrusse rajatavate uusehitiste puhul tuleb silmas pidada printsiipi, mille kohaselt on Linnahall kavandatud võimalikult madala ja laialilaotuvana just selleks, et säästa merelt vaadeldavat Tallinna siluetti.

Lavatorn tuleb tehnoloogiliselt kaasajastada säilitades üldjoontes lavatorni arhitektuurne ilme.

Konstruktsioonid

Linnahalli põhikonstruktsioonid jäävad muutmata. Uuendatakse kõik, mis on amortiseerunud või aegunud (fassaadikate, katused, aknad-uksed, tehnosüsteemid jne.).

Katused

Seni kasutamata katusepindu võib renoveerimise järel haljastada ja võtta kasutusele rekreatsioonialana (integreerida loodavasse linnakeskkonda). Murunõlvad tuleb läänepoolse  küljel täies ulatuses säilitada.

Arhitektuurse kompositsiooni terviku seisukohalt tuleb säilitada ka idapoolne murunõlv. Kuna selles osas vaadeldavusprintsiipi täies mahus ei ole tarvis kohaldada ning osaliselt on merepoolne murunõlv algselt välja ehitamata, võib Mere pst. 20 d krundil muldevöö rekonstrueerimise käigus teha osaliselt sisselõikeid või avasid, kasvatada üksikuid hooneosi tänastest gabariitidest mõnevõrra väljapoole; murunõlva kõrguse piires püsides võib leida võimalusi kõrvalerajatavate (Logi 7) teenindus- ja  kaubanduspindade integreerimiseks.

Muldkehandite rekonstrueerimine ja nende arvel võimalik lisamahtude tekitamine on lubatud üksnes algse kaldenurga ja visuaalse vaate säilitamisel.  Mulletesse aknaavade rajamine nõuab spetsiaalse aknatüübi väljatöötamist.

Siseõu (administratsiooniruumid koos majandushoovi, garaažide ja töökodadega) on Linnahalli autonoomsem ja ühtlasi arhitektuuriliselt  vähempakkuvam osa. See on ka koht, kus saaks leida võimalusi hooneosa mõistlikumaks ümberkorraldamiseks kui praegune võlvkaarte ja lagunevate treppide dünaamika seda võimaldab, kaasa arvatud siseõue katustamine ja sisetunnelite kinniehitamine vastavalt uutele funktsioonidele ja hoone logistilistele võimalustele. Mõeldav (soovitav) on katustada kõik neli A-osa nurkadesse jäävat ebafunktsionaalset trepistikku.

Akende kuju säilitada (v.a. siseõue osas), fuajeeaknaid ei tohi sulgeda. Mõeldav on fuajeeosa akendega välisseina  nihutamine välimise betoonbarjäärini fuajeepinna suurendamise eesmärgil.

Säilitada publiku sisenemisteed estakaaditasandil. Võimalusi A-osa  logistiliseks täiustamiseks ja erinevate korruste ühendamiseks (pandused, eskalaatorid, invaliftid) tuleb leida peamiselt olemasolevate mahtude sees välisilme maksimaalse säilitamise tingimustes.

Interjöör

Interjööri renoveerimisel tuleb silmas pidada Linnahalli kui kontserdipaiga  funktsiooni laienemist kaasaegseks konverentsikeskuseks. Selleks vajaliku sekretariaadi, väiksemate multifunktsionaalsete seminariruumide jne. paigutamiseks  praegusesse struktuuri tuleks teha põhjalikke muudatusi ruumiprogrammis, mis kõik peaksid silmas pidama üht eesmärki: säilitada üks kaunemaid suurruume eesti arhitektuuri ajaloos –  Linnahalli saali-fuajee-garderoobikompleks – originaalsel kujul.

4800-kohalises kontserdisaalis saab korraldada mitmesuguseid suurüritusi – festivale,teatri- ja kontsertetendusi, moedemonstratsioone, konverentse, sümpoosione, rahvakoosolekuid, kinoseansse jm. Kontserdisaali lavakompleks tuleb välja ehitada arhitekt R.Karbi algprojekti  silmas pidades (,mis jäi 1980.a. teostamata) ning tehnoloogiliselt kaasajastada.

Fuajee võimaldab ka autonoomset kasutamist näituste, kaupade suurmüükide messide, presentatsioonide jm. korraldamisel.

Kui saal ja fuajeeosa tuleb säilitada autentseina kui Linnahalli väärtuslikemaid osi, siis samas  puudub vajadus kaitsekohustuse rakendamiseks ülejäänud ruumiprogrammi ulatuses. Kaasaegsetele funktsioonidele kohandamisel on  siseplaneeringu muudatused õigustatud.

Amfiteatriga liituvad praegused ajakirjanike ja tõlkide ruumid, helistuudiod, kõik tehnoruumid; samuti kahel korrusel paiknevad esinejate ja administratsiooniruumid võib olemasolevas hoonemahus ümber projekteerida vastavalt uutele funktsioonidele.

Endise hiigelpuhveti, köögiploki ja küljekäikude all oleva pinna kasutus sõltub uutest funktsioonidest, võimalik on seda kasutada konverentsikeskuse abiruumidena ja/või autonoomselt.

Laekonstruktsioonidest tuleb algsel kujul säilitada terasfermidel saali lagi.

Säilitada tuleb väljast siseruumi orgaaniliselt kanduv paekivi dolomiitpindade näol, muud materjalid (põrandad-laed jms.) on asendatavad. Säilima peab lakoonilisus ja sidestus kompleksi välisilmega.

7. ESTAKAAD JA JÄÄHALL

Linnahalli esifassaadiks ja visuaalseks aktsendiks hoonele lähenemisel on hiigeltreppide paar. Trepid on kasutajale ebamugavad, talveperioodil koguni eluohtlikud. Trepid tuleb säilitada, kuid kaaluda võimalust trepistiku kalde vähendamiseks eesmärgiga selle ohutumaks muutmine. Soovitav on leida võimalus ka uute sissepääsude loomiseks A hoonesse läbi projekteeritavate sisekoridoride. Vaadeldav Linnahalli osa koos Jäähalli ja praeguse parklaalaga on kõige hõlpsamini allutatav vajalikele ümberehitustele ja funktsioonimuutustele.

Estakaadi lammutamine on mõeldamatu, kuna see rikuks Linnahalli arhitektuurset kontseptsiooni. Teljeline lähenemine ja kavatise põhja-lõunasuunas väljavenitatus on üks hoone põhiideid.

Oluline on hoone katusele tõstetud väljaku idee. Eesmärgiks tuleb seada selle väljaku toimima panemine, sinna atraktorite tekitamine ning juurdepääsu hõlbustamine (vajalikud liftid, ka pääs parklaalalt). Väljaku kujundamisel tuleb silmas pidada  vaateala säilitamist merele nii lääne- kui idasuunas (reisisadamale). Lubatud on kergkonstruktsioonis elementide püstitamine, atraktiivse linnamööbli ja madala linnahaljastuse rajamine. Meretuulte tõkestamiseks võib leida arhitektuuri aspektist valutuid lahendusi (nt. läbipaistvad tuuleekraanid).

Praegused linnahalli kassad ja tollifirma ruumid võib likvideerida; samuti võib likvideerida või teisaldada praegused publiku sissepääsud estakaadilt jäähalli.

Estakaadil ja trepil paiknevad olemasolevad originaalsed arhitektuursete väikevormide – 1970. modernismi stiilis käsipuude, laternapostide säilitamine pole kohustuslik, kuid on mõeldav sõltuvalt terviklahendusest.

Kapitaalsemat ümberehitust võimaldab estakaadi alune hoonemaht.

Jäähalli säilitamine praeguses funktsioonis ei ole kohustuslik. Praeguse jäähalli asemele on lubatud rajada uus arhitektuurne maht, mis ei ületa Linnahalli B-osa olemasolevat laiust. Mõeldav on just selles osas luua konverentsikeskuse üks osa, millel laiad kasutusvariandid (messikeskus, alaliste ja ajutiste näituste eksponeerimine, osaline büroofunktsioon, jne.).

Jäähalli asemele rajatava ehitise fassaadi on võimalik liigendada ja struktureerida; rajada pikiseinas aknaid ja erinevaid sissekäike. Tehniliste ja arhitektuursete lahenduste sobivuse korral on mõeldav hoonekorpuse valgustus estakaadile avanevate katuseakende kaudu. Kõikidel juhtudel tuleks leida logistilisi võimalusi otseühenduseks nii Linnahalli A-osaga kui estakaadiväljakuga.

8. MEREPOOLNE OSA (C-OSA)

C osa (mis on võrreldes algse lahendusega kõige rohkem ümber ehitatud) rekonstrueerimisel tuleks leida võimalusi hooneosa praeguse isoleerituse vähendamiseks ja vältida taandumist üksnes terminaali funktsioonide täitmisele. Ka Linnahalli merepoolne osa tuleb integreerida tervikusse.

Sadamafunktsioon on soovitav säilitada, heliporti paiknemine kontserdi- ja konverentsikeskuse osana ei ole müra tõttu mõeldav.

Mõeldav on lubada C-osa külgtiibadele peale ehitada  korrus , kui kõrgusmärki hoida allpoool +18m abs-st.

Jahutusveebassein on arhitektuurselt algkontseptsiooni efektne osa, kuid on tänaseks  kaotanud oma funktsiooni. Basseini (täielik või osaline) likvideerimine ja selle asendamine uue ehitusmahuga on lubatud. Uue projekteeritava ehitusmahu kõrgus ei tohi ületada kahte korrust (ehk+15m abs). Ideaalseks funktsiooniks oleks merevaatega kohvik-restoran või muu kultuuriline funktsioon.

Saalikorpuse poolses osas on lubatud treppide vahelise ala ümberkujundamine ning katuseterrassidele uute funktsioonide andmine, kaasa arvatud nn. Merekohviku osas. Ühendus A-osaga  peaks olema võimaldatav (võimalus hõlmata ürituste läbiviimisel tervet Linnahalli kompleksi).

Näha ette läbikäigutee (võimalusel rannapromenaadi jätk) ka Mere pst. 20 e ja 20 c vahel.  Merevaade säilitada maksimaalselt.

9. EHITUSMATERJALID

Välis- ja siseseintes kasutatud dolomiit on lahutamatu osa linnahalli identiteedist ja seda  pole võimalik asendada üheski hooneosas. Asendatavateks materjalideks tuleb leida analoogseid kaasaegseid materjale (trepiastmed, sillutis). Graniitastmed tuleks säilitada.

10. KOKKUVÕTE

Tallinna Linnahalli puhul on säilinud valdav enamus mälestise tunnustest nii eksterjööri kui interjööri osas, mistõttu kaitse kohaldamine on õigustatud. Linnahall on muinsuskaitsepraktikas erandlik hoone ning kõiki muinsuskaitseseadusega ettenähtud piiranguid objekti renoveerimisel ei ole mõeldav kehtestada. Linnahalli puhul tuleb kaitsta tunnuseid, mille alusel objekt on lülitatud arhitektuurimälestiste nimekirja.

Eesmärgiks on muuta Linnahall funktsionaalselt paindlikumaks ja atraktiivsemaks, mis võimaldaks hoone efektiivset ja konkurentsivõimelist kasutamist. Linnahalli tulevik on seotud kogu Tallinna mereäärse piirkonna väljaehitamisega. Paljassaare ja Russalka vahelise ranna-ala üldplaneeringu üks eesmärke on Linnahalli kui unikaalse arhitektuuriteose integreerimine loodavasse linnalisse tänav-väljakulisse võrgustikku.

Lähtudes Tallinna arengukava 2004‑2009 peaeesmärkidest ning lähematest eesmärkidest (Tallinna Linnavolikogu määrus 13. novembrist 2003 nr. 56, punkt 6.2. – hästi säilinud ja eksponeeritud olemasolev ajalooline pärand; hästi eksponeeritud Tallinna vanalinn ja selle lähipiirkond; korras arhitektuurimälestised; väljakujunenud linnaruumi kujundamise poliitika ning kaitstud välisilmega väärtpiirkonnad) tuleb Linnahalli edasise tegevuse aluseks koostada arengukava.

Linnahalli renoveerimiseks on vajalik korraldada arhitektuurikonkurss.
Rangelt järgida Muinsuskaitseseaduse §35 muinsuskaitse eritingimusi käsitlevaid nõudeid, s.t. kui selguvad Linnahalli eri osade täpsustatud funktsioonid, tuleb hoone  ümberehitamiseks-kohandamiseks koostada konkreetsed eritingimused hoone osade (A,B,C) kaupa.

Linnahalli võimalike ümberehitus-, lammutus- ja restaureerimistegevuse käigus, samuti konkreetse projekti eritingimuste koostamisel tuleb tugineda autoriõiguste seadusele (§4, lõige (3), punkt 14) ning § 12 esitatud isiklikele õigustele, mille lõike (1) punktide 3 ja 4 kohaselt peab jääma Linnahalli autoril, arhitekt Raine Karbil isiklik õigus teha ise või lubada teha teistel isikutel teoses mis tahes muudatusi ning õigus vaidlustada ilma autori nõusolekuta tehtud muudatusi; samuti  lubada lisada oma teosele teiste autorite teoseid (õigus teose lisadele).

Koostas: arhitektuuriajaloolane Liivi Künnapu